Selle postitusega soovin aga oma positiivset kogemust jagada ning väita, et üksi takistus pole ületamatu, kui inimene seda tõesti ületada soovib. Esmalt ma paljastan saladusloori oma paari aastaselt minevikult, mille sisse mahub elumuutev autoavarii, kolimine Tartusse ja muutused perekonnas.
Minu senise elu suurim kukkumine algas 2. veebruaril 2008, kui tegin saatusliku autoavarii, mis aheldas mind umbes pooleks aastaks ratastooli. selle perioodi sees valdasid mind kõige mustemad mõtted ja tuju oli allapoole igasugust arvestust. Kogu minu senine elu oli puruks ja samamoodi ma enam jätkata ei saanud. Umbes 2008 aasta suveks mõistsin, et tegelikult on võimalus vigastustest täielikult paraneda ja vaikselt oma elu uuesti rööbastesse saada.
Kuna mu Tallinnas elav poiss-sõber mind maha jättis otsustasin Tartusse kolida, kuna seal elas minu ema ja vend. Septembriks olin juba piisavalt tugev, et tagasi kooli minna ja lõpuks keskkooli viimane klass ära lõpetada. See õnnestus niivõrd hästi, et tagas mulle võimaluse minna Tartu Ülikooli kõrgemat haridust omandama. Kuni keskkooli lõpuni käisin ka veel poolsalaja taastusravi sessioonidel, mis aitasid vajalikel lihastel taastuda. Nüüdseks olen täielikult taastunud ühe agaga, millest teen arvatavasti juttu järgmise aasta kevadel.
Nüüd need eelnevalt mainitud asjad olid väga meeldivad, mis nõudsid palju eneseületamist aga kirss koogi peal on kindlasti hiljutine töökoha saamine, mis võtab kokku minu step by step arengu põhjast rahulolu poole. Töökoht on mulle väga tähtis, arvestades asjaolu, et pean üle aastate jälle väga iseseisev olema.
Kogu selle jutuga tahtsin ma öelda, et olen praegusel hetkel oma eluga ütlemata rahul ja tuleviku suhtes üsna optimistlikult meelestatud. Nüüd, kui ainult see euro veel tuleks... aga see on minu isiklik kiiks :)
----
Palun teavitada mind juhuslikest õigekirjavigadest. Mulle on oluline, et minu sissekanded oleksid korrektsed.
Tänan:)
